Eesti esimesed päris rahatähed emiteeris Riigikassa ning need tulid käibele alates 1919. aasta kevadest. Oma osa ringlevasse rahamassi lisas algul veel nõrguke Eesti Pank. Suurema nimiväärtusega sedelite puudusel võttis elanikkond omavoliliselt kasutusele Riigikassa vekslid. Rahandusministrile anti õigus väljastada nn vahetustähti. Eesti raha trükiti algul mitmel pool, nii Soomes, Saksamaal kui ka kodumaal. Kuid alates 1924. aastast, mil valmis uus Riigi Trükikoda, valmistati need valdavalt Tallinnas. Rahatähti kujundasid esialgu paljud kunstnikud niihästi meilt kui ka välismaalt, mistõttu nende üldpilt on üpris kirju.
Eesti esimeseks vääringuks oli mark, mis jagunes 100 penniks. Katteta paberraha ulatusliku väljalaskmise tulemusel kaotas see kiiresti oma väärtuse, mistõttu 1924. aastal hakati võlgu ja tehinguid ümber arvestama kulla alusel seisvatesse kroonidesse kursiga 100 marka = 1 kroon. Kroon oli algul kõigest arvestusühik, mis vastas ümmarguselt 0,4 g puhtale kullale. Kuid 1928. aasta 1. jaanuaril hakkas kehtima uus rahaseadus, mis pidi käibele tooma ka reaalsed kroonid. Paraku ei jõutud neid õigeks ajaks valmis, mistõttu vahepeal jätkas Riigikassa vanade 100-margaste emiteerimist, varustades need ületrükiga ÜKS KROON. Alles sügisel 1928 lasti ringlusse 10-kroonised pangatähed. Edasiste aastate jooksul järgnesid ka ülejäänud nimiväärtused – vastavalt 50-, 5-, 20- ja 100-kroonised. Kõik uued paberrahad kujundas Günther Reindorff. Viimased sõjaeelsed rahatähed, seeria B 10-kroonised kannavad aastaarvu 1940, kuid Nõukogude Liidu okupatsiooni tingimustes neid enam käibele ei lubatud.
Rohkem infot >>