Legendaarse Vene valitsejate dünastia langemisest möödus mullu 100 aastat. Romanovid valitsesid Venemaad enam kui 3 sajandit kuni aastani 1917, mil Nikolai II oli sunnitud troonist loobuma. Samal aastal jõudis lõpule Vene võimsa keisririigi ajalugu.

Romanovite valitsuse all sai Venemaast tõeline impeerium. Ehkki suurdünastia võim lõppes saja aasta eest, on suguvõsa mõju Venemaal tuntav veel tänapäevalgi. Romanovid lõid seadusi, kujundasid valitsemisstiili ja viisid Venemaa maailma mõjukaimate riikide hulka. Romanovid ümbritsesid ennast säraga, ehitades suursuguseid paleesid ja hankides uhkeid esemeid, nagu lummavalt kaunid ehted ja luksuslikud Fabergé munad. Romanovite maailmas oli isegi nimepäevakingituseks teemantidega kaunistatud pildiraam.

 

Kullasäras Peterburi

Romanovite võimuperiood sai alguse aastal 1613 Mihhail I (1613–1645) troonile tõusmisega. 1721. aastal, Peeter Suure valitsemisajal (1682–1725), sai Venemaast keisririik. Peeter Esimest ei nimetatud asjata Peeter Suureks – lisaks hiiglasemõõtu kasvule kaasajastas ta oluliselt valitsemist, pani aluse koolidele ja laiendas märgatavalt Venemaa piire. 1703. aastal rajas ta uue linna, Peterburi, kuhu peatselt hakkas saabuma kulla- ja hõbedaseppasid. Kullassepa tööst huvitatud tsaar õppis sakslasest juveliiri Johann Melchior Dinglingeri käe all seda kunsti ka ise.

Kullasseppade kunstkäsitöö leidis püsiva koha Peterburi elus ning 18. sajandi valitsejannad andsid selle arengul üha hoogu juurde. Samal ajal avastati keisririigi aladel suuremal hulgal kulla- ja kalliskivileiukohti. Esimesed suured kullaleiud tehti Elisabet I valitsusajal (1741–1762). Keisrinna pakkus kulla- ja hõbedaseppadele rohkesti tööd muu hulgas teemantide ja safiiridega kaunistatud ehete ja nuusktubakatooside valmistamisel. Nuusktubakatoosid olid tollal väga levinud – 18. sajandit on nimetatud koguni „nuusktubakatooside sajandiks“. Kui keisrinna Katariina II Suur (1762–1796) tegi 1787. aastal Venemaal ringreisi, jagas ta kingitustena laiali 400 kullast ja kalliskividega kaunistatud nuusktubakatoosi.

 

Võimu sümboliseerivad regaalid

Katariina Suure valitsusaeg oli üks Venemaa edukamaid perioode. Juba mõni päev pärast troonile tõusmist kutsus keisrinna enda juurde õukonna kalliskivimeistri Jérémié Pauzié. Ta palus Pauziél üles sulatada kõik õukonna varakambri väärisesemed, mis näisid vanamoelistena. Pauzié valis varakambrist ehteid, teemante ja vääriskive ning lasi neist valmistada ühe Romanovite suurima aarde, keiserliku krooni. Katariina II kasutas seda oma kroonimisel ja seda traditsiooni jätkasid ka kõik järgmised Romanovid.

1784. valmistas juveliir George Frederick Eckart Katariina Suurele riigiõuna. Eckart kasutas materjalidena puhast punast kulda, hõbedat ja teemante. Hiljem lisati riigiõunale 200-karaadine safiir ja suur lihvitud teemant. Katariina II regaalide hulka kuulus ka täiskullast valitsuskepp, mille otsa paigutati 189,62-karaadine Orlovi teemant.

18. sajandil hakati keiserlikke ehteid hoidma „teemanttoas“ ehk Talvepalee varakambris. Katariina II rajas Talvepaleesse oma õukonnamuuseumi Ermitaaži, kuhu ta hankis ainulaadseid kunstiteoseid. Romanovite tuntuimateks paleedeks olid veel Katariina ja Peterhofi paleed. Katariina Suure järglane Pavel I (1796–1801) lasi ehitada särava Pavlovski palee ning täitis selle antiigi ja kunstiga.

 

Suurvürstide ehted ja kingitused

Pärast Pavel Esimest astus riigi etteotsa Aleksander I (1801–1825), kelle keiserlike kingituste hulka kuulusid muu hulgas briljantsõrmused, vääriskivilukud, briljantidega kaunistatud vööpandlad, kuldkellad ja kullast medaljonid. Aleksander I venna Nikolai l valitsusajal (1825–1855) valmistati keiserlik laulatuskroon, mida edaspidi kasutasid kõik Venemaa suurvürstinnad ja suurvürstide abikaasad.

Nikolai I järglase Aleksander II valitsemisajal (1855–1881) tulid moodi laiad käevõrud ja pikad kuldketid. Ehtekunsti iseloomustas rikkalik värvikus ja lopsakus. Moodi tuli ka looduslähedus – ehete valmistamisel kasutati näiteks teokarpe, koralle ja laavakivi. Aleksander II kingituste seast leiab nuusktubakatoose ja teemantsõrmuseid, millel on enamasti kujutatud keisri monogramme sinisel taustal.

 

Kuulsad Fabergé lihavõttemunad

Üks Aleksander III ajastu (1881–1894) tuntumaid juveliire oli Karl Fabergé, Pärnus sündinud kullassepp Gustav Fabergé poeg. Karl oli perekonna esiklaps. Paar aastat enne tema sündi suundus perekond Peterburgi. Vastavalt tavadele oodati Karilt isa ameti jätkamist. Pärast õpinguid mitmel pool Euroopas asuski Karl Fabergé tööle isa kullassepaärisse ning aastal 1872 võttis äri juhtimise üle. Kuulus juveliir ei töötanud üksi, parimatel aegadel teenis tema juures leiba rohkem kui 500 inimest.

Karl Fabergé valmistas nii tarbeesemeid, kaunistusi kui ka ehteid. Tuntuimateks Fabergé teosteks on kahtlemata lihavõttemunad. Esimene lihavõttemuna telliti Fabergélt keisrinna Maria Fjodorovnale kingituseks 1885. aastal. See nägi välja nagu harilik kanamuna, mille kooreks oli valge emailiga kaetud kuld. Muna sees oli kuldne munakollane, mille sees omakorda kullast kana ja selle sees veel üks väike üllatus.

Fabergé lihavõttemunadest sai traditsioon, mis jätkus kuni Aleksander III poja Nikolai II ajastuni (1894–1917). Fabergé valmistas keiserlikule perele kümneid kaunistatud pühademunasid, mille sisse oli peidetud üha fantaasiarikkamaid üllatusi, makette või miniatuure, nagu kullast võtmega üleskeeratav vagunitega rong või luik, kes nupule vajutamisel liugles akvamariinjärvel.

 

Külluse aeg sai läbi

Nikolai II pidi troonist loobuma 1917. aastal. Keisri perekond viidi Uuralites asuvasse Jekaterinburgi, kus neid sunniti loovutama kõiki oma ehteid. Perekond andis ära osa oma ehetest, kuid peitis ülejäänu riiete alla. 1918. aasta juulikuus viidi keisri perekond keldrisse, kus hukkajad avasid nende pihta tule. Kõik perekonnaliikmed ei surnud kohe – kuulid põrkasid tagasi suurvürstinnade korsettidelt, kuhu sisse olid õmmeldud teemantid.

Romanovite aarded siirdusid Vene rahva omandusse. Põgeneda jõudnud suguvõsa liikmetel õnnestus osa ehetest siiski kaasa viia. Uurimused keiserlikest aardekirstudest valmisid 1922. aastal, kuid selleks ajaks oli paljude ehete saatus teadmata. Osa aaretest jäi riigi valdusse, osa müüdi maha. Müügi hõlbustamiseks võeti ehteid osadeks ning sellega hävis märkimisväärne osa Vene juveelikunstist.

 

Kaotatud ja leitud

Venemaa keisririigi hävinemise järel kadus ka osa Fabergé valmistatud munadest. Fabergé oli keisri perekonnale valmistanud kokku 52 muna, millest kaks jäi neile üle andmata. Veel praegugi on kadunud seitse muna. Kaheksas muna leiti mõne aasta eest juhuslikult ameeriklasest vanametalli kaupmehe riiulilt.

Kaupmees oli ostnud muna, teadmata selle tõelist väärtust. Ta otsustas, et müüb selle sulatamiseks maha, kuid ei saanud piisavalt head pakkumist ja nii ununes muna aastateks tema kööki. 2012. aastal hakkas mees muna päritolu lähemalt uurima ja leidis artikli, mis rääkis 1887. aastal valmistatud ja hiljem kadunud Fabergé munast, mille autoriks oli August Holmström. Halvaks ostuks peetud väikese muna eest maksti mehele lõpuks ligi 24 miljonit dollarit.

Kadunud on ka mitmed Fabergé munade sisse peidetud üllatused. 2015. aastal selgus, et Briti kuningliku pere erakogusse kuulunud kõndiv elevandikujuke on tegelikult aastast 1892 pärinev Fabergé munaüllatus. Selliseid ootamatuid leide võib ka edaspidi ette tulla, kuid ilmselt ei leita kunagi üles kõiki kaduma läinuid munaüllatusi.