Eestis on lihavõtted väga mitmekesise kombestikuga. Nii nimetatakse lihavõtteid ka kevadpühadeks, ülestõusmispühadeks, munapühadeks ja kiigepühadeks. Nimi "lihavõtted" viitab vastlapäeval alanud paastu lõppemisele ja sellele, et võis jälle liha süüa.

Eesti rahvausus tähistatakse lihavõtteid kevadpühana, sest pühad langevad ajale, mil päev on juba pikem, õhku ja valgust rohkem ja loodus tärkamas. Ka kevadist kiikumist alustati just lihavõtteajal – küla noormehed ehitasid kaunisse kohta kiige, noored neiud, kel isu kiikuma minna, tõid kiigeseppadele aga omalt poolt paelu, võid ja mune.

Suur reede oli sarnaselt suure neljapäevaga vaharahva jaoks mõjukaimaid nõidumisaegu. Maagiarohkus on seotud olulise kevadise pöördepunktiga, samuti kristliku õpetusega, mille kohaselt on suurel nädalal liikvel kurjad jõud. Ülestõusmispüha on kristlaste suured rõõmupüha, millega tähistatakse Jeesus Kristuse surnust tõusmist.

 

Vaikne nädal

Lihavõtetele eelneb suur ehk vaikne (ka kannatuste) nädal. Suure nädala kesksemad päevad on suur neljapäev ja suur reede. Põhiosa suure reede tavadest on suure neljapäevaga sarnane. Kehtib juba nädala nimetuses peegelduv vaikusenõue – keeld müra teha või kärarikkaid töid ette võtta. Vaikse nädala kombestik on Eestis kokku põimunud rahvausust ja kristlikest tavadest.

Kristlikus traditsioonis on vaikne nädal Kristuse kannatusnädal. Suur reede tähistab Kristuse ristilöömist ja surma Kolgata mäel. Suurele reedele järgneb vaikne laupäev. Suur reed võib kokku langeda ka juudiusu paasapühadega. Suure Reede liturgiline värv on must. Kirikukellad ei helise, tööd sel päeval ei tehta, kirikus ei toimu laulatusi ega muid pidulikke talitusi. Algristikoguduses peeti igal reedel Jeesuse surma mälestuspäeva. Katoliku kirikus on suur reede paastupäev. Luteri kirikus oli suur reede 16.-20. sajandil aasta suurim püha, mil töötegemine oli keelatud ja kõige suurem hulk inimesi tuli armulauale.

 

Ka rahvakalendris rõhutati päeva pühadust ja keeldu töötada. Kogu suurel nädalal kehtis muistsest surnutekultusest lähtuv vaikusenõue. Keeldu kärarikkaid töid ette võtta on seostatud ka piksekahju ohuga. Nii oli keelatud puuraiumine, ehitamine, kangakudumine, pesupesemine, kuid ka pillimäng, tantsimine ja laulmine, samuti küllaminek. Lõuna-Eestis oli keelatud ka põrandate pühkimine, mis soetavat kirpe. Mitmel pool peetakse suurt neljapäeva aga koristamise ja uue hingamise päevaks – kõik talvekraam sai kraamitud ning toad-hoovid puhastatud.

Hommikul tõusti vara, mitmel pool Lääne-Eestis ja saartel käidi nn hane tegemas ehk kasevitstega magajaid peksmas. Majapidamisest ei tohtinud midagi välja laenata, et mitte loovutada oma majapidamise õnne.

Suur reede oli vanarahva jaoks mõjukamaid nõidumisaegu. Sarnaselt suure neljapäevaga sobis see päev kõikvõimalikuks maagiaks ja eelseisva aastapoole mõjutamiseks. Just nõiduse kartuses oli keelatud külaskäimine. Mõnel pool on terariistaga maja või koguni põlde piiratud, et vältida kurja ligipääsu. Suur reede sobis ka armumaagiaks ehk selleks, et kedagi ennast armastama panna või hoopis teiste suhted sassi ajada.

Nagu suur neljapäev, oli ka suur reede kõigiti sobiv võõra õnne ja tulu endale saamiseks. Salaja võõra lehma lüpsmisest jms. toimingutest loodeti oma karjale piimaõnne (eriti Võru- ja Setumaal).  Et oma karjale piima juurde nõiduda, korjati võõra karja jälgi, hüüti kõrgemalt kohalt piimatulu juurde või kasutati muid maagilise ülekande võtteid. Käidi ka salaja võõraid lambaid pügamas. Võõralt lambalt niidetud vill pidi andma kalapüügivõrkudele ja rõivastele erilisi omadusi, mida sai omakorda kasutada kalapüüginõiduseks ja ka mõjusa vahendina kohtus võitmiseks.

Teiste kevade saabumist märkivate tähtpäevade kõrval on ka suure reede traditsioonides koha leidnud põllutööriistade korrastamine ja parandamine, kalapüügivahendite seadmine, puunõude pesemine. Tulu jaoks oli oluline töövahendite kas või korraks liigutamine ja imiteeriv parandamine või puhastamine. Ei unustatud ka viljasaaki – õunapuid suitsutati või visati neile valge/punane riie üle, et õunasaaki suurendada.

 

 

Reedega seotud uskumused

Nimetus reede tuleneb muinasskandinaavia viljakusjumalanna Freyja nimest. Reedet peeti kõige halvemaks nädalapäevaks juba keskajal kogu Euroopas. Esiteks oli tegemist paaritu päevaga, teiseks oli see mitmete ususündmuste tõttu neetud ja halb päev: suur reede ehk Kristuse surma, kuradi taevast allaviskamise päev jm.

Reede ei sobinud tööde alustamiseks ja suuremate muudatuste ettevõtmiseks, kolimiseks, reisideks, pulmadeks, kosjadeks, ristseteks ega isegi matusteks. Keelatud oli karjalaskmine; lammaste niitmine, loomade tapmine. Reede sobis üksnes selliste tööde puhul, mille sihiks oli millegi kahjustamine, lõpetamine või kahandamine, nagu näiteks tüütute söödikute ja putukate tõrjumine (ehkki sedagi oli soodsam neljapäeviti, eriti vanakuu neljapäeviti alustada). Viie reedega kuud peeti õnnetuks.

 

Ülestõusmispühad

Suurele reedele järgneb vaikne laupäev – ootuste päev – pärast mida tähistatakse kristlaste suurimat rõõmupüha, 1. ja 2. ülestõusmispüha.

Vaikse nädalaga sai paastuaeg läbi ja võis jälle liha süüa. Kuna igas peres polnudki sel aja liha võtta, said pühade tähistamisel oluliseks kohupiimatoidud. Ülestõusmispühade hommikul koksiti ka eelnevatel päevadel värvitud kanamune. Enne muna koksimist oli oluline mõelda üks salajane soov – kelle muna terveks jäi, selle soov usuti täide minevat.

Ülestõusmispühal tasub minna välja värsket õhku hingama ja loodust imetlema, et pühitseda kevade sündi. Kindlasti tuleks üles otsida üks kiik, et kombekohaselt kiigeaeg sisse õnnistada.

 

 

 

Allikad:

Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas BERTA

Veebiväljaanne www.folklore.ee/erk

www.evm.ee