Maailmas ei leidu just väga palju nähtusi, mis oleks inimkonna ajalooga nii tugevalt seotud kui raha. Raha ajaloo alguseks loetakse enamasti 6. sajandit eKr, mil Lüüdia kuningriigis (tänapäeva Türgi aladel) vermiti esimesed teadaolevad metallmündid.

Raha tähistab nii arvestusühikut kui ka väärtuse mõõdupuud. Maksevahendina on aegade jooksul kasutatud nii teokarpe, teelehti kui ka veskikive. Üleilmselt kõige populaarsemad maksevahendid olid aga loomad, toit ja loomulikult väärismetallid. Päris ehtne metallraha tuli käibele alles siis, kui metallitükke hakati märgistama pitsatijäljendiga.

Kulla ja õitsengu maa

Majandusteadlane John Maynard Keynes on tõdenud: "Kus on kulda, seal on ka õitseng ja haridus." Lüüdia kuningriik oli just selline koht. Läbi kuningriigi pealinna Sardeise voolas Patoluse jõgi, kus leidus rikkalikult elektroni – kulla ja hõbeda sulamit. Elektron sisaldab tavaliselt vähesel määral ka muid metalle.

Sardeis oli tänu soodsale asukohale ka suurepärane kauplemispaik. Lüüdlased kasutasid kauplemisel elektronitükikesi, kuid neid pidi iga ostu korral eraldi kaaluma. Lüüdlaste lahendus sellele probleemile oli lihtne ja nutikas: metallitükke hakati valmistama teatud kindlas suuruses ja väärtuse tagamiseks löödi neile pitsatijäljend.

Algas metallmüntide valitsemisaeg

Varem arvati, et metallmündid võeti kasutusele kuningas Alyattese ajal (u aastail 600–560 eKr). Siiski näib, et münte vermiti juba enne tema valitsusaega. Alyattese-aegseid Lüüdia münte on leitud laialt maa-alalt, mis näitab, et metallmündid muutusid kiiresti populaarseks maksevahendiks. Elektronmündid levisid esmalt Lüüdiast Anatoolia piirkonna kreeklaste linnadesse, sealt edasi aga juba Kreeka saartele ja Mandri-Kreekasse.

Aastatel 1904–1905 tegi Briti Muuseum arheoloogilisi kaevamisi muistse Artemise templi aladel Türgis. Väljakaevamistel tuli päevavalgele vanim ja tuntuim mündileid, mis sisaldas hinnanguliselt u 6. sajandil eKr vermitud elektronmünte. Artemise tempel oli omal ajal üks seitsmest maailmaimest, ent kõnealune mündileid on samuti omamoodi ime, sest see heidab valgust maailma rahanduse ajaloole.

Sündis rahakunst

Esimestele elektronmüntidele jäädvustati lihtsaid kujundeid nagu jooned või nelinurgad. Aja jooksul teemad mitmekesistusid ja müntidel hakati muu hulgas kujutama loomi. Üks levinumaid motiive oli lõvi, kelles nähti jõu ja võimu sümbolit.

Hiljem lisandusid müntidele ka tekstid, millest üks huvitavamaid on 6. saj lõpust – 5. saj algusest eKr pärineval mündil. Mündil olev tekst tähendab vabas tõlkes „Mina olen Phanese märk”. Teksti all on isahirve kujutis. Phanesest ei teata just kuigi palju, kuid vaieldamatult pidi ta olema rikas ja mõjuvõimas isik. Vastasel juhul ei oleks ta saanud vermida oma münte.

"Rikas nagu Kröösus”

Nagu vanasõnagi ütleb, oli Lüüdia kuningas Kroisos (Kröösus) vägagi jõukas mees. Ta valitses Lüüdia kuningriiki aastatel u 560–547 eKr. Kreeka ajalookirjutaja Herodotose järgi oli kuningas Kroisos esimene, kes hakkas vermima eraldi kuld- ja hõbemünte. Kroisose-aegsete müntide seast võib leida näiteks lõvi või härja kujutisega kullast staaterid.

Herodotose järgi tavatses Kroisos nõu küsida Delfi oraaklilt. Kord, kui oraakel oli kuningale edastanud soodsa ende otse jumal Apollonilt, saatis tänulik Kroisos igale Delfi elanikule kahe kuldstaatri väärtuses kingituse. Sellised teod tugevdasid veelgi Kroisose kui maailma rikkaimast mehe mainet. Nii pole ka ime, et Kroisose suurt varandust veel tänapäevalgi mäletatakse.