Aarde ligikaudu 150 000 hõbemünti pärinevad 13. sajandist – ajast, mil Euroopa oli teel keskaegsest killustatusest üha tihedamalt ühendatud kaubandusvõrgustike poole. Just see teeb Brüsseli aardest ajaloolase jaoks nii kõneka materjali: see ei ole juhuslik peotäis münte, vaid hetkepilt tollasest raharinglusest.
Kõnekas on ka see, mis aardes sees on. Suur osa müntidest on inglise hõbepennid, vermitud kuningas Henry III valitsemisajal (1216–1272). Inglise sterlinghõbe oli toona midagi kvaliteedimärgi sarnast – stabiilse massi ja hõbedasisaldusega pennid olid usaldusväärne maksevahend, mis võis vabalt rännata üle La Manche’i ja kaugele mandrile. Brüsseli katla põhjas näeme selle liikumise konkreetset jälge: Inglise raha on jõudnud Flandria ja Brabanti tihedasse kaubandusruumi, kus raha liikus sama vabalt kui vill, lina ja sool.
Henry III pennid ise räägivad samuti ajastu muredest ja lahendustest. Kui tänapäeval kardetakse inflatsiooni või küberpettusi, siis 13. sajandil oli üks suuremaid probleeme müntide „klippimine“ – servast hõbeda maha lõikamine. Selle vastu võeti kasutusele nn pika ristiga pennid. Tagaküljele löödi rist, mille harud ulatuvad mündi servani. Nii oli iga väiksemgi servakahjustus silmatorkav. Brüsseli aardes leiduvad just sellised pika ristiga pennid Londonist ja Canterbury’st – väikesed, umbes 18 mm läbimõõduga, massiga ligikaudu 1,4–1,5 grammi, vermitud sterlinghõbedast.
Esiküljel näeme kroonitud kuningakuju koos ladinakeelse kirjaga HENRICVS REX või mõne selle variandiga. Tagaküljel joonistub üle mündi risti reljeef, mille vahele jäävad tähed, mis viitavad rahapajale ja rahameistrile. Ajaloolasele ei ole need pelgalt dekoratiivsed detailid. Need lubavad rekonstrueerida, milline oli rahapajade tööjaotus, millised vermijad olid tegevad ning kuidas üht ja sama tüüpi münt võis detailides erineda sõltuvalt kohast ja ajast.
Brüsseli aare on oluline ka seetõttu, et suur, ühes tükis dokumenteeritud leiukomplekt võimaldab hinnata, millised mündid olid tegelikult käibes. Oksjonitel või eraldi leidudena ringlevad mündid annavad sageli killustatud pildi. Siin on meil aga katel täis raha, mis ühel hetkel reaalselt kellegi käsutuses oli – kaupmehel, pankuril, suurmaaomanikul või võib-olla koguni mõnel institutsioonil, kelle jaoks see oli reserv ootamatute aegade tarbeks.
Just see küsimus – kelle oma see aare oli ja miks see jäi välja kaevamata – annab loole inimliku mõõtme. Keegi 13. sajandi või 14. sajandi alguse Brüsselis otsustas koguda kokku suure hulga hõbedat ning peita selle kõrtsihoone alla. Kas ta kartis sõda, mässu, maksukogujat või lihtsalt röövleid? Kas ta lootis raha varsti tagasi võtta, kuid ei jõudnudki? Arhiivid vaikivad; meil pole nime, pole testamenti, pole ülestähendust
Kui aare 20. sajandi alguses lõpuks päevavalgele tuli, muutus see kiiresti rahateadlaste ja numismaatikute uurimisobjektiks. Just Brüsseli aarde põhjal on ümber mõtestatud mitmeid Henry III pennide tüpoloogiaid, täpsustatud vermimisaegu ja rahapajade jaotust. Võib öelda, et see katel ei andnud ainult münte, vaid ka andmestiku – massiivse, hästi dokumenteeritud valimi, mille najal saab katsetada ja täpsustada teooriaid keskaegsest raharinglusest.
Aja jooksul jagunes aare mitme institutsiooni ja kollektsiooni vahel. Osa müntidest läks muuseumidesse, kus need täidavad tänaseni vitriine ja teaduskappe. Osa sattus oksjonitele ning sealt omakorda erakogudesse üle maailma. Nii on aare hajunud mööda maailma – väikeste ajalooliste sõlmpunktidena kogujate, uurijate ja muuseumide kätes.
Eesti Mündiäris on Samlerhuset grupi kaudu saadaval väike hulk Brüsseli aardest pärit Henry III hõbepenne. Kõik mündid on eraldi NGC (Numismatic Guaranty Company) poolt sertifitseeritud, mis kinnitab nende autentsust, päritolu ja säilivusastet.
Huvi korral palun kirjutage info@myndiari.ee
Link Guinessi rekordite lehele: https://www.guinnessworldrecords.com/world-records/largest-hoard-of-buried-coins
Tekst
Eesti Mündiäri
