Numismaatika on teadus müntidest ja medalitest. Mõlemaid neid esemeid nimetatakse numismaatideks, mida kollektsionäärid ühe kollektsiooni raames koguvad. Milles seisneb nendevaheline erinevus?

 

Mündid

Iga münt on ametlik maksevahend. Sellest annab tunnistust mündile pressitud teave: nominaal, väljalaskeaasta ja emitendi tähis. Kui Eesti krooni müntide tagaküljel oli Eesti Vabariigi vapi kujutis, siis näiteks Rahvaste Ühenduse riigid kasutavad monarhi profiili. Nominaal määrab kindlaks mündi käibeväärtuse, ajalooliselt vastas see toorme väärtusele, millest raha valmistatud oli, kuid majanduslikel põhjustel vermitakse münte juba pikka aega palju odavamast metallist. Erandiks on kollektsiooonimündid, mis on harilikult mitu korda hinnalisemad kui näitab nende nominaal.

Eestis laseb münte käibele eranditult Eesti Pank, kes tellib neid mündivalukodadest. Muudes riikides on emitentideks kohalikud keskpangad. Mõnede riikide (nt Niue ja Andorra) mündivalukojad on spetsialiseerunud ekspordiks mõeldud kollektsioonimüntide vermimisele. Kollektsionääre huvitavad eriti kõige mainekamates mündivalukodades valmistatud mündid, mis garanteerivad kollektsioonimüntide kõrgeima väljalaskekvaliteedi ja kiirema väärtuse kasvu.


Medalid

Medalitel puudub nominaaliga deklareeritud väärtus. Seega ei saa neid kasutada maksevahendina. Medaleid vermitakse harilikult tähtsa isiku või sündmuse mälestuseks. Medaleid valmistatakse mündivalukodades, kuigi neid võivad tellida mitte ainult pangad-emitendid, vaid ka teised institutsioonid ja eraisikud. Medaleid vermitakse samamoodi nagu münte või valmistatakse valutehnikas.

Maksevahendina toimiv erandlik medal on Lõuna-Aafrika kuldmünt Krügerrand. Sel puudub küll nimiväärtus, kuid sellele vaatamata on see ringlusse lastud. Selle väärtus on võrdne mündis sisalduva kulla väärtusega. Krügerrande vermiti 1967. aastal spetsiaalselt Lõuna-Aafrika kulla propageerimise eesmärgil.


Mündid, mis ei ole raha

Põnevust tekitab kohalik raha ehk münte meenutavad käibeväärtuseta medalid. Need on varustatud nominaaliga ja emitendi tähisega, kuid ei ole tegelikult seaduslik maksevahend. Neid vermitakse turistide jaoks piirkonna reklaamimiseks. Hooajaliselt toimivad need raha asendajana – turistid saavad osta kohalikku raha, et sellega ostude eest tasuda, misjärel vahetavad müüjad need uuesti riikliku raha vastu. Selline süsteem toimib aga eranditult müüjatega sõlmitud lepingu alusel, kohalikku raha ei saa kasutada teises piirkonnas ning sellega ei saa tasuda ka makse.

See mudel pärineb Austrias asuvast Wörgli linnakesest, kus otsustati suure majanduskriisi ajal lasta käibele raha asendaja. Eksperimendi eesmärk oli tuua kohalik majandus seisakust välja, seetõttu kehtestati negatiivse intressiga kohalik valuuta – pangatähed kehtisid vaid kuu aega, kui nendele ei kleebitud marki, mille maksumus oli 1% nende väärtusest. See soodustas raha kiiret väljalaset, stimuleerides kaubavahetuse kasvu. Selle lahenduse populaarsuse tingis maksude tasumise võimalus kohalikus rahas. Praktikas tähendas see kohaliku valuuta õiguste võrdsustamist Austria šillingiga. Seetõttu olid Austria võimud sunnitud omavoli tegutsenud programmi likvideerima. Sellega sillutati aga teed kohaliku raha vermimiseks, mis täitis üksnes reklaamimise ülesannet.


Numismaat või investeerimismünt?

Oluline erisus münte koguvate ja neisse investeerivate kollektsionääride jaoks on ka jaotumine numismaatideks ja investeerimismüntideks. Viimaste kogu väärtus seisneb väärismetallis – võib öelda, et need on dekoratiivsed kulla- või hõbedakangid ning nende hinnad kajastavad tõepäraselt kõikumisi väärismetallide turul. Numismaadid on seega mündid või medalid, mida iseloomustab kunstiline, ajalooline või kollektsioneerimisväärtus, mis ületab toorme enda väärtuse. Nende hinnad kõiguvad suuresti ning sõltuvad sellistest muutujatest nagu limiteeritus või säilivuse seisukord.