Kollektsionäärid annavad meile Google_review_logo hinnanguks: 4.7 / 5 four_star_ranking

Logi sisse

Tere

688 60 90
Teie ostukorv on tühi.

Sõlg on Eesti vanim ja levinuim ehtetüüp. Tänapäeva mõistes on sõlg pross – nõelaga rõivastele kinnitatav ehe.

Sõlge kasutati rõivaste kinnitamiseks, kuid see oli ka iluasi, jõukuse näitaja ja kaitsja. Palusime tuntud ajaloolasel ja etnoloogil Reet Piiril tutvustada meile sõle ajalugu Eesti rahvakultuuris.

Keskaegne lihtne hõbeplekist sepistatud ja graveeritud ornamendiga kaunistatud rõngassõlg muutus aja jooksul. 17. sajandi lõpus–18. sajandi esimesel poolel lisandusid rõngassõle välisserva väiksed kupukesed ning rõngassõlg hakkas ka suuremaks ja kume

ramaks muutuma. 18. sajandi teiseks pooleks kujunes see Eesti eripäraseks ehtetüübiks, kuhiksõleks. 19. sajandil hakkas pinnakaunistusena välja kujunema Eesti sõlgedele omane väätide, õite ja lehtedega lillornament, mis võis olla stiliseeritum või naturalistlikum. Suuruselt on sõlgi olnud nii suuremaid kui ka väiksemaid. Ehteid valmistasid linnades elavad ehtemeistrid ja kullassepad, talupojad ostsid neid laatadelt ja rändkaupmeestelt. Eesti ehtemeistrite tööd iseloomustab taondamine, neetimine, puntsimine, kohrutamine ja valamine. Igal meistril oli oma käekiri.

Praktilisus ei olnud sõle puhul alati esmane, sest kinnitusena oli see asendatav nööride või nööpidega. Ehetele omistati ka kaitsvaid ja jõuduandvaid võimed, mis väljendusid nii vormis, dekooris kui ka säras. Enamik eestlaste ehteid oli valmistatud hõbedast. Usuti, et kui naisel on sõlg rinnal, siis hõbeda valgusel on kurja tagasitõrjuv jõud. Vastsündinud lapse pesuvette kraabiti ema sõlelt hõbedat. Seda, et sõlg on esteetilise väärtusega asi, mida kandes saab endale ilu juurde tuua, näitab arvamus, et hõbeda peegeldus üles naise näole lööb näo särama.

 

Talurahva rõivamood hakkas 19. sajandi lõpukümnenditel üha enam linnamoega sarnanema ja peagi ei olnud sõlge särgikaeluse kinnitamiseks enam vaja, ununema kippus ka sõnum, mida sõlg edastas. Laulupidude ja tantsupidude traditsioon pole eesti rahval siiski lasknud unustada, milliseid riideid ja ehteid meie esivanemad kord kandsid. Traditsioon nõuab, et rahvarõivaste juures kasutataks etnograafilisi ehteid.

 

1920. aastate teisel poolel populaarseks saanud rahvusromantism tõi ehtekunstis taas esile sõle, mis kujunes omamoodi märgiliseks sümboliks rahvusliku identiteedi tunnetamisel. Ehtekunstnikud lähenesid loovalt traditsioonilise vormiga sõle dekoorile. Talupojasõlgede eeskujul valminud rahvusromantilised sõled ja prossid olid ja on ka praegu populaarsed ehted moerõivastuse lisandina.  

Meil on hea meel tutvustada Teile erilist eset – hõbedast vermitud sõlg-münti, mis on inspireeritud esiemade sõlgedest. See on austusavaldus meie esivanematele ja rikkale kultuuripärandile. Uuri lähemalt SIIT.