Kõige olulisem on nõuetekohane hoidmine. Kollektsionäär, kes soovib oma kogusse kuuluvate numismaatide eest hoolt kanda, ei hoia kunagi eksponaate lihtsalt lahtiselt karpides või sahtlis, kus need takistamatult üksteise ja teiste esemete vastu hõõruvad.


Mündivalukojas kasutatavaid metalle iseloomustavad erinevad reaktiivsusastmed ja sellest olenevalt vajavad need nõuetekohast kaitset. Väga vastuvõtlik paatinaga kattumisele on vask ja selle sulamid. Pisut väiksema reaktiivsusega on hõbe, mis kipub aga tumenema, eriti hoidmise ajal mündialbumites ilma kaitsekapslita. Samuti kuldmündid ja -medalid – kuigi see väärismetall on väga vastupidav, ei tohi numismaate kaitsekapslitest välja võtta.

Värskelt vermitud münti iseloomustab kaunis läige ning sel puuduvad igasugused kriimud, laigud ja mustus. Pärast ringlusesse laskmist hakkab mündi pealispind paratamatult hõõrduma ja tuhmuma. Isegi kui mündivalukoja seisukorras numismaat satub otse karpi, ähvardavad seda siiski mitmed ohud,  näiteks paatina või korrosioon. Kuidas seega oma kogude eest hoolt kanda, et need näeksid alati välja sama kaunid nagu ostmise päeval?

Müntide heaolu seisukohalt on kõige tähtsam nende õige hoidmine. Algajate kollektsionääride sage viga on eksponaatide hoidmine lihtsalt lahtiselt karpides või sahtlites, kus need hõõruvad takistamatult üksteise ja muude esemete vastu. Märkimisväärse erinevuse tekitab isegi minimaalne kaitse, nt müntide asetamine sulguriga kilekottidesse. Professionaalid kasutavad aga täiuslikumaid meetodeid.


Mille eest münte kaitseme

Müntide hoidmise peamine aspekt on nende kaitsmine kahte liiki, mehaaniliste ja keemiliste kahjustuste eest. Keemilised kahjustused tekivad määrdumise või kokkupuute tulemusena numismaatidele ohtlike ainetega, nt metallide, niiskuse, mulla, vaiguse puidu, mõnede plastide ning isegi õhuga. Sel moel tekitab see ka korrosiooni, mis on üks paatina ehk mündi pinnal tekkivate muutuste põhjustest, mis on tingitud reaktsioonist atmosfääris leiduvate keemiliste ühenditega.

Mündivalukojas kasutatavaid konkreetseid metalle iseloomustavad erinevad reaktiivsusastmed. Väga vastuvõtlik paatinaga kattumisele on vask ja selle sulamid, seevastu kulda iseloomustab hea vastupidavus. Halbades tingimustes muutub laiguliseks loomulikult ka kuld.


Mündialbumid ja hoidikud

Münte hoitakse harilikult läbipaistvate vahelehtedega mündialbumites. Need on saadaval mitmes suuruses ja vormis, ühesuuruste vahelehtede või eri mõõtmetega müntide jaoks ette nähtud vahelehtedega. Mõned albumid on kujundatud konkreetsetele väljalaskeseeriatele mõeldes – siis on igal eksponaadil oma koht, mille tootja on eelnevalt kindlaks määranud ja varustanud üksikasjaliku teabega.

Visuaalsest küljest hinnatud meetod on hoidikute kasutamine. Need on spetsiaalsed mündiavadega alused. Need näevad kaunid välja kohvrikestes või karpides, kuid nende puuduseks on kollektsiooni imetlemise võimalus ainult ühelt poolt. Müntide ülestõstmine nende esi- ja tagakülje imetlemiseks toob ühtlasi kaasa müntide määrdumise, nikeldatud müntide puhul aga väärismetallikihi kahjustamise ohu.


Kaitsekapslid

Neid läbipaistvast plastist rõngaid, millesse mündid või medalid asetatakse, soovitatakse numismaatide kaitsmiseks kõige enam. Kapsli suurus peab olema kohandatud numismaadi läbimõõduga. Väiksemaid eksemplare võib lisaks kaitsta spetsiaalse käsnast rõngakesega, mille avasse asetatakse münt enne selle kapslisse sulgemist. Selliselt kaitstud eksponaadid ei saa mehaaniliselt vigastada ning neil puudub ka kokkupuude õhuga. Kapslid mahuvad numismaatilistesse hoidikutesse ja mündialbumitesse, võimaldades kogude efektset esitlemist.

Veel üks kaitsekatte liik on nn holderid ehk kileaknaga mündiraamid, mille kaudu münt näha jääb. Kile peab mündi vastu liibuma, takistades õhu juurdepääsu. Veenduge aga selles, et plasti kasutamine ei kahjusta eriliselt tundlikke metalle, nt vaske või alumiiniumi. Seetõttu tuleks mündiraamid mõne aasta järel välja vahetada. Muudel juhtudel on parem kogusid vutlaritest mitte välja võtta, et tagada sel moel nende pidev ohutus.


Millal münte puhastada

Heas korras ostetud ja nõuetekohaselt hoitud münti ei ole vaja puhastada – iga puhastamise, ka kõige asjatundlikumaga, kaasneb mündi väärtuse vähenemise oht. Numismaadid on kõige hinnalisemad rikkumata seisundis, isegi kui need on kaetud paatinaga, mis ei võimalda kujutist välja lugeda. Paatina annab tunnistust müntide vanusest ning kaitseb mündi sisemust välistegurite mõju eest. Paatina eemaldamisega kaasneb mündi sisemuse (mis on sageli juba kahjustunud) kontrollimatu korrodeerumise oht. Ärge puhastage ka nikeldatud münte – neid kattev õhuke väärismetallikiht on väga õrn.

Ärge kunagi poleerige münte, hõõruge neid isegi ülipehme vati või vildiga, ärge kasutage söövitavaid vahendeid, harju ega teralisi puhastuspastasid, mis võivad mündi pinda kriimustada. See on eriti hävitav kõrge vermimiskvaliteediga müntide puhul.